Vanemate tööränne ja laste haridusränne ei kattu

Õpirände ulatuse ja suuna määrab kooli kaugus kodust – gümnaasiumis käiakse üldjuhul kodu lähedal.

Analüüsis jätame tõmbekeskuste määramise temaatika kõrvale, juttu tuleb töörände andmete alusel paika pandud tõmbekeskustest – linnalistest asulatest, mis on praegu suuremal või väiksemal määral töökohtade koondumispaigaks, ning keskendume hoopis tõmbekeskuste mõjualade määramisele ning töö- ja haridusrände mustrite sarnasuste ja erinevuste leidmisele.

Eestis on 27 linnalist asulat, mida võib inimeste tööalaste liikumismustrite põhjal nimetada tõmbekeskusteks. Nende tõmbekeskuste hulka kuuluvad suured regionaalsed tõmbekeskused Tallinn ja Tartu, ülejäänud 13 maakonnakeskust ning lisaks veel üksjagu väiksemaid, ent ümberkaudsete elanike jaoks töökohtade koondumispaigana olulisi linnalisi asulaid. Iga tõmbekeskuse ümber tekib toimepiirkond nendest kantidest, mille elanikud on tõmbekeskusega töökohtade ning era- ja avalike teenuste tarbimise kaudu seotud. Toimepiirkonna rahvaarv võiks olla piisavalt suur, et rahvastiku vähenemise trendi valguses ka pikaajalises perspektiivis piirkonna elanikkond ja majanduselu säiliks. Nii võiks selle piiriks seada näiteks 5000 elanikku (keskus koos tagamaaga). Vähemalt 5000 elanikuga toimepiirkondi on pooltes maakondades kaks. Üks, mis on enamasti rahvaarvult suurem, tekib maakonnakeskuse ümber. Teine – väiksema mõjualaga toimepiirkond – mõne pisema tõmbekeskuse ümber. Ent on ka maakondi, mille territooriumi katab üks suur toimepiirkond. Sellisteks näideteks on Pärnu, Viljandi, Võru ja Kuressaare toimepiirkond.